6. veebruaril 1921 hääletasid Laura külas asuva Läti luterliku koguduse liikmed uue kogukonnakiriku ehitamise poolt. Sellele järgnevate aastate jooksul koguti aktiivselt annetusi, mille korjamisele aitasid kaasa vabatahtlikud kogu piirkonnast. Kogukonna juht Peeter Sarry, kelle isa, Artur Sarry, visiooniks oli kiriku püstitamine alates kogukonna loomisest 1860ndatel aastatel, kinkis selleks otstarbeks rohkem kui nelja-aakrise maatüki.

Kaevetööd algasid 26. juulil 1925 ning ehitus võttis mitu aastat. Valminud kirikut iseloomustasid avarad ruumid ja lihtne sisekujunduses. Koguduse liikmete tarbeks oli seal rohkem kui piisavalt istekohti ning muljetavaldav vileorel.

Laura Luterlik Kirik viis regulaarseid jumalateenistusi läbi kuni 1945. aasta jaanuarini. See oli koht, kus kogukonna liikmed tähistasid kõiki tähtsaimaid elusündmusi.

16. jaanuaril 1945 läks Laura küla, mis varem asus Eesti territooriumil, üle Venemaa Pihkva oblasti koosseisu. Seejärel otsustasid Nõukogude Liidu võimorganid kiriku sulgeda. Järgnevatel aastakümnetel kasutati kirikut nii laona, teraviljahoidlana kui ka veoautode jaoks mõeldud parkimishoonena. Kiriku torn lammutati. Aknad, uksed, põrandad ja laetalad eemaldati.

1980. aastate lõpus aset leidnud perestroika tõi endaga kaasa uue lootuskiire. Jõupingutusi kiriku ülesehitamiseks vedas eest kohliku kolhoosi juhataja. Kiriku katus kaeti galvaniseeritud metalliga ja hoone sisemus vabastati kõigist põllumajandusmasinates. Kahjuks kogeti 1990. aastate alguses olulisi rahalisi raskusi kogu Nõukogude Liidus ning kõik edasised renoveerimistööd peatusid.


Viimastel aastatel on piirkonnas tunda olnud vaimset taasärkamist. Kirikuhoone on taaskord jõudnud kohalike aktiivsete luterlaste hoolastesse kätesse. Selleks, et kirik saavutaks jälle oma kunagise hiilguse, on ootab ees veel väga palju tööd. Valminud on arhitekti poolt koostatud ambitsioonikas renoveerimiskava, samuti on vabatahtlike rühm saanud õnnistuse ja heakskiitmiskirja Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku piiskopilt.